Kõigepealt me käisime paemuuseumis, mis oli 21 meetrit pikk. Seal näidati meile kive. Kui kividest oli räägitud läksid poisid torni ja meie ootasime nii kaua all. Torni minnes olid hästi kitsad vahed ja see sein, mis seal oli, sinna vastu ei tohtinud kotiga minna, sest see söövitas kotti ja see sein oli hästi pude. Kui poisid alla tulid, läksime meie ülesse. Meie reaktsioon üleval oli jube. Ülevalt vaade oli ilus. Kui me alla tagasi läksime, tegime me katset. Panime kivid kaussi ja kallasime hapet peale, see söövitas kive. Pärast Liivi sõda oli see ainuke torn mis alles jäi. Pärast läksime me energia ringile, see ring võis tekitada sinus imelikke tunndeid, minul kahjuks ei tekkinud. Siis me läksime järve juurde. Seal Porkunis ühe järve keskel oli saar, mis võis liikuda. Suvel Porkunis järved võivad ära kuivada. Kui me järve äärest ära tulime, läksime me sööma ja siis bussi. Siis sõitsime me metsa paepaljandit vaatama. Pärast seda läksime Tamsalu ahju vaatama. Seda ahju köeti nädal aega ja seda köeti puudega, et see soojaks läheks. Siis me läksime ühte kindlust vaatama, kus sees põletati paekivi. Seal juures oli veel hästi pikk torn. Sellel kindlusel oli palju auke ja lagunenud kohti. Seal nägime me ühte paekivi mis oli imelikku värvi.
Selle reisi juures mulle meeldis kõige rohkem paemuuseum.
PAEKIVI ON EESTI RAHVUSKIVI.
Marike Mangusson 7A.
